Öeldakse, et riietega oled siis sina peal, kui ei tunnegi, et need seljas on. See on ilmselt mugavuse tipp. Rahvarõivaga on lood hoopis teistsugused – siin on esiplaanil tunded: miks ma tahan just selline välja näha sellel sündmusel-koosviibimisel või välisriigis oma maad esindades. Igaüks jõuab selleni oma teed pidi, peamine et ei tehta seda iseendaga vastuollu minnes. See tunne peab tulema inimese seest, tunnetusest.

Oma juurte kohta saame teavet kodust. Vanaisad-vanaemad on ikka need, kes räägivad juba varakult edasi, kes nemad on ja olid; kes on lähedased sugulased ja millega on keegi elu jooksul hakkama saanud. Siit saabki alguse mõte: kus on siis minu juured, kes mina olen, milline on minu rahvarõivas.